Eliisa väljus puhketoast ning silmitses põrandat. Arghh, ta suudab mu ikka närvi ajada, mõtles ta ning võttis suuna raamatukokku. Ta põrkas kokku endast aasta noorema tüdrukuga, kes, nagu ta märkas, oli samuti prefekt, kuigi ta ei suutnud meelde tuletada, millisest majast.

OT: Ja ma otsustan et mina

Rosie raputas pead. Viimasel ajal ta põrkas natuke liiga sageli kellegagi kokku. Ta tahtis parajasti tüdrukule märkuse teha, kui märkas tolle prefektimärki. Ta astus automaatselt sammu taha ja põrutas siis ringiga mööda. Ta ei sallinud Slythe. ja veel vähem siis, kui nad olid sinust aasta vanemad ja prefektid pealekauba.

Eliisa kergitas kulmu ja hüüdis: "Oota nüüd natukene!"

Rosie peatus ja vaatas üle õla. "Jaah?" küsis ta kulme kergitades.

Eliisa kõndis tüdrukule järele ja jäi tema ette seisma. Teine tüdruk oli temast veidikene lühem. "Miks sa niimoodi jooksed? Ja mis su nimi on? Ja kui vana sa oled? Ja mis majast sa oled?" tuiskasid Eliisa suust küsimused välja.

Rosie haigutas. "Mul on kiire. Nimi? Milleks seda? 15. Ravenclaw."
Siis vaatas ta tüdrukule näkku. "Ja prefekt."

"Ooh, Ravenclaw... Ja prefekt. Ega ma pime ei ole. Näen seda ise ka. Las ma oletan... Ravenclawi preffu... Rosie?" pakkus Eliisa huupi.

Rosie kortsutas kulmu. "Jah. Ja sina oled..." ta vidutas silmi, ", hmm...ilmselt Eliisa."

"Oojaa," muigas Eliisa. Korra silmi pilgutanud tuli talle midagi meelde. "Sa sarnaned kellegiga, keda ma kunagi teadsin. Aga see võib olla ka eksitus."

*see tuletab mulle juba üht asja meelde xD *

Rosie üritas haigutust tagasi hoida. "Oh, really? Huvitav kuulda. J anüüd jään ma tõesti hiljaks, vabandust."

OT: Mida see meelde tuletab?

Eliisa kergitas kulmu ja kehitas õlgu. "Oled vaba minemaks," ütles ta muiates, "kuid me kohtume veel."

OT: Üht järjekat. Seda vana järjekat, kus Hermione läheb ajas tagasi.

Rosie urises vaikselt ja suundus edasi. Tal kumisesid kergelt pea sikka veel Eliisa sõnad. Sa sarnaned kellegiga, keda ma kunagi teadsin. Aga see võib olla ka eksitus.
Mida ta sellega mõtles?
Rosie kehitas õlgu ja suundus nüüd Läänetorni, aritmantia klassi poole.

OT: Ok.

Eliisa muigas ja jäi tüdrukule järele vaatama. Siis istus ta laiale aknalauale ja jäi mõttesse. Ta nii meenutab mulle teda... Mis toimub? Ta ei saa elus olla. Ta suri. Ma ise ju nägin seda!" Eliisa maadles enda mõtetega.

Rosie leidis üles koha, kus oleks pidanud asuma klassiuks. Aga seda ei olnud. Mida?
Ta virutas käega vastu seina. Ei midagi. Siis istus ta ohates maha. Korraga tuli talle midagi pähe. Miks Eliisa tema moodi on?

OT: mul tuli üks idee...Ma saadan PMi.

OT:

Eliisa ohkas ja hakkas aknalaualt ära minema. Ta vaatas üles ja nägi enda ees Snapet. "Mis nüüd?" küsis ta.

Siis tuli Rosiele meelde, et ta peaks tunnis olema. Aga kus oli klass?
Rosie lõi käega ja istus maha, toetades pea kätele.

"Tule," ütles Snape ning läks enda kabineti poole. Eliisa järgnes talle alistunult.
"Nii, kas sul on ka see koht valus?" küsis mees kohe, kui kabineti uks kinni langes. Eliisa noogutas kergelt.

OT: Igav.

OT: Varsti läheb paremaks

Mõne hetke pärast Eliisa kortsutas kulmu. "Kas sul on põhjus ka minu siia kutsumiseks?" Snape raputas pead ning Eliisa kergitas kulmu. "Ma siis lähen," ütles ta kergelt ning väljus. Mõne aja pärast nägi ta Rosiet. "Eksinud?" küsis tüdruk irooniliselt?

"Pole sinu asi, mida ma teen." uratas Rosie. Ta vaatas Eliisale otse silma. Need olid täpselt sama sinised, õrna, vaevumärgatava roheka randiga. Nagu temal...

"Oioi, vabandust," irvitas Eliisa ja vaatas Rosiet tähelepanelikult.

"Mis irvad?" küsis Ros. Tal oli tuju pahaks läinud ja paha tuju ajal hakkasid ta pruunid silmad rohekat värvust omandama pahatihti. Nagu nüüdki.

Eliisa vaatas hämmastunult Rosie silmi. Ta mäletas, et tema sõbral olid need tihti sellised ning nad hirmutasid niimoodi mugusid. Tüdruk astus sammu tagasi, pilk Rosie silmades.

"Miiiidaaa?" küsis Rosie. Ta silmad olid juba pigem rohelised.

Tian koperdas mööda koridori. Tema lemmikkingade rihm oli katki läinud, aga ta ei saanud seda parandada, kuna tal ei olnud kuhugi panna oma raamatuvirna. Ja võlukepp oli kuskil vormitaskus, ta ei ulatunud selleni.
Ta siunas end vaikselt ja needis kõikide sõnadega, mis meenusid. Olgu ma neetud, et julgesin üldse nina välja pista, mõtles neiu pahaselt, kohendas raamatuid ja peatas hoogu, et ümber nurga pöörata.
Raks! läks teise kinga rihm samuti katki, Tian koperdas ja kukkus pikali täpselt kahe tüdruku ette, pillates oma tindipoti täpselt noorema tüdruku kinganinade juurde.
"Andke andeks, palun vabandust, ma ei tahtnud seda teha!" hakkas ta vaikse häälega vabandama, kloppis oma vormi ja tõmbas sujuva liigutusega võlukepi taskust. "Reparo."

Rosie tõmbas ehmunult jalad eemale. Ta lükkas ühe pruuni juuksesalgu kõrva taha. Silmade rohekas värv taandus ja alles jäi sügavpruun. "Ei, pole midagi." ütles ta naeratades ja hakkas laialilennanud raamatuid kokku korjama.

"Mul on nii kahju, et see juhtus," vabandas Tian kiirelt. Kuigi midagi hullu ei juhtunud. "Ma olengi selline.. awkward. Kogu aeg."

"Ekstravert?" küsis Rosie, saamata tüdruku jutust päris aru. "Mis teha. Igaüks isemoodi."
Ta lisas kuhja viimase raamatu ("Sigatüüka ajalugu") ja ulatas poole teisele tüdrukule. "Kuule, kuhu sa minna tahtsid? Ma aitan raamatud ära viia, kui tahad."

"Ei, mitte ekstrravert, vaid.. ma ei tea seda sõna.. Awkward, noh." Ta püüdis sõna meenutada. "Kohmakas!" Puna tõusis neiu palgele ja ta püüdis seda raamatuvirnaga varjata. "Vabandust, ma ei oska teie emakeelt väga hästi."

"Pole vahet." arvas Rosie üht mahalibisenud raamatut üles tõstes. "Kuule, tuled ka?" küsis ta Eliisa poole pöördudes.

OT: ma avastasin, kõik prefektid Ja erinevates klassides

Tian kohendas raamatuid. "Ma parem lähen, enne kui ma veel midagi maha pillan." Ta köhatas häbelikult.

Rosie muigas. "Ma tulen ka. Niikuinii pole mul midagi teha sest klass on kadunud. Muide, mis majas sa oled?"

"Gryffindoris." Tian naeratas.

Rosie noogutas. "Ma olen Ravenclawis. Ja tema," ta viipas vaba käega eliisa poole, "Slythis. Ära arva et ma pahaks kipun, prefektidel on lihtsalt omad asjaajamised." sõnas ta kavalalt naeratades.

"Tead, ma peaks nüüd tõesti minema. Mul on järgmine tund nõiajoogid ja ma ei suuda seda klassi üles leida, nii et ma pean varakult minema hakkama." Tian rääkis liiga palju, ta tõmbus tagasi ning pöördus, et minna.

Eliisa kortsutas kulmu, kui Gryff nende juurde ilmus. Siis muigas ta vastikult ja ütles: "Dorky pillas raamatud maha?" Ta naeris irooniliselt.

"Eliisa, lõpeta." salvas Rosie. "Sa ei saa temast halvasti arvata lihtsalt seepärast et ta Gryffindoris on. Sa ei tunnegi teda! Kui välja arvata see et me kõik siin kolm oleme prefektid!"

"Ohh, tead, mind ei huvita, et ka teie prefektid olete, eks? Mina lihtsalt... Valin enda seltskonda," venitas ta naeratades.

"Palun väga vabandust." Tian pöördus veelkord, et Eliisale silma vaadata, ning kõndis siis kiiresti minema, häbi üle pea kasvamas. Häbelik.

"Siis jäta meid oma seltskonnast välja." teatas Rosie. Pruunid silmad läksid servadest rohekaks. "Läki. Jätame selle slythi siia mõtlema, kuidas oleks parem teistega käituda." pomises ta Tianile järele minnes, sest pooled raamatud olid ju ikka tema käes.

Eliisa vaatas põlastavalt Tiani poole ja vaatas siis kulmu kergitades Rosiet. "Ära ütle, et ma ei hoiatanud sind... Esimesel aastal, Sigatüüka ekspressis," ütles ta siis vaikselt. Siis vaatas ta ka Rosiele järgi, kuna ka too hakkas lahkuma.

Tian kõndis koridori lõppu, läks trepist alla ja istus pingile. Siis märkas ta, et enamik tema raamatuid oli puudu. "Pagari pihta!" Ta ohkas sügavalt ja asus kinga rihma kohendama.

Tüdruk oli kiire. Rosie pingutas natuke ja jõudis yalle järgi. "Sul jäid need maha." ütles ta juukseid kõrva taha lükates. "Tead, ära tee Eliisast väljagi. Ta on absoluutselt tüüpiline Slyth."
"Ära ütle, et ma ei hoiatanud sind... Esimesel aastal, Sigatüüka ekspressis," ütles miski ta peas järsku. Eliisa...See hääl... Rosie vankus natuke, toetades raamatuid pingule. Ma olen Rosie. Või ei ole? Kes ma olen?

"Nojah. Aitäh." Tian lükkas salgu kõrva taha.

Eliisa ohkas ning pöördus, teises suunas, hakates minema puhketoa poole. Poolel teel kohtas ta Josephit. Joseph oli samuti Slytherini prefekt. "Hei," ütles Eliisa.
Joseph vaatas teda uurivalt ning küsis: "Kas sinuga on ikka kõik korras?" Eliisa noogutas ning hakaks edasi minema. Poiss mõtles hetke ning hakaks samas suunas kõndima.

Rosie istus tema kõrvale. "Sa oled Tian, onju? Ma arvan et ma olen sind prefektide toas näinud paar korda."

"Jah. Kuid sa võid mind Tinkaks kutsuda, kui tahad." Tian vaatas tunniplaani. "Kas sa oskaksid mind nõiajookide klassi juhatada?"

"Ikka. See on all vangikoobastes. Ma näitan teed, mul tuleb endal järgmine tund vist samal korrusel." lobises tüdruk. Mu nimi on Rosie. Ma arvan. Aga ma pole kindel. Misk ma nii arvan? Ma ju olen Rosie. Ei ole. Olen. Ei ole. Olen. Ei ole.

Tian vaikis. "Kas midagi on lahti?" küsis ta, helehallid silmad tähelepanelikud.

"Igatepidi korras." valetas ta, rohelise randiga pruunid silmad segadust täis. Olen. Ei ole. Olen. Ei ole. "Läki. See tund lõppeb varsti."