OT:Sa ei pea siis seda kasutama ju.

Arya silmad tõmbusid vidukile ja ta sisistas:"Insted." Arya pani kassi maha ja ütles:"Ma vabandan, et sinuga selline asi juhtus. Ma pean Instedile aru pähe panema."

"Tema tegi seda? Kes ta on, kas ka haldjas?" küsis Angela.

"Jah, ta on ka haldjas. Poolhaldjas õigemini;" naeratas Arya.

"Poolhaldjas?" kortsutas Angela kulmu. "Oota, poolhaldjad olid ju need, kellel pooled loitsud sassi lähevad. Ma tunnen ühte, aga temal on vähemalt normaalne võime." Somnambul turtsus. "Jah, ja ta daemon on lahe."

"Insted on väga tubli, tänu minu õpetustele. Ka Astel aitas teda," ütles Arya.

Angela naeratas. "Tore. Ma loodan, et ta enam nii ei tee." Korraga vuhises nende juurde suur punane lind. "Paloma? Paloma!" karjatas Angela. Paloma tuikus ja ta tiivast tuli verd. Ta kääksatas. Angela oli murelik. "Paloma ütles, et üks suur punane lohe olla teda taga ajanud. Ega ometi Astel?"

Astel, tule kohe siia! hüüdis Arya mõtetes. Kohe vuhises lohe taevast alla ja peale maandumist jäi ta murelikult toda linnukest vaatama.

(Teeme nii et dogoro tähendab üht salvi)

Angela võttis põuest esmaabikoti. Somnambul vahtis lindu ja limpsas keelt. "Somnambul!" kurjustas Angela ja hakkas Paloma tiiba dogoroga määrima. Lõpuks pani ta linnu tiiva lahasesse ja võttis tolle jala küljes paki. Võti oli pakis. Sõnum ei jõudnud kohale. "Astel," ütles Angela, "palun ütle ausalt, kas see olid sina?"

"Mis mõttes mina?" uuris Astel. "Kui sa mõtled seda, et kas ma ründasin teda, siis ma ju ei teadnud, et ta on rääkiv ja veel pealekauba sinu lind. Ma väga vabandan."

Angela naeratas. "Pole midagi. Vigastus polnud tõsine, ainult ta ei saa nüüd paar kuud lennata. Ainult proovi sõnumilinde teinekord mitte rünnata, eks?" ja andis Astlale tüki nagraliha, mille ta päkapikkude juures käies oli kaasa saanud. "Võta, Särasoomus."

"Aitääh," ütles veel Astel enne, kui haaras tüki enda hambusse ja seda kugistama hakkas. Arya naeris ja Solembum hakkas Somnambuliga sõbrustama.

(Ma panen Somnambuli vaatenurgast vahepeal.)

Tere. ütles Somnambul. Sina oled Solembum, onju? Mul on väga hea meel. Sõpru mul eriti pole, ainult Maudiga käin vahepeal koos jalutamas. Kas sa tunned teda? Somnambul sattus lobisemishoogu.

Mina olen jah Solembum. Ma olen ka vahest Maudiga. Maud on ju kuninganna kass. Arya on kuninganna tütar ja siis ma olen Maudiga hästi palju kokku puutunud. Ta on väga lahe kuju. Muidu sinu nimi on siis Somnambul? Sellega tuli mul meelde, et mul on kaksik nimega Somnambul. Aga Arya ei räägi temast, rääkis Solembum vastu, olles suures õhinas.

Somnambul naeratas. Jah, mul on ka kaksik Solembum. Angela rääkis et tema ema libakass oli kaks poega saanud, neile nimed pannud, kuid siis üks kadus ära. Mina jäin Angelale.

Äkki need kaksikud olemegi meie? Igatahes, mis on sinu ema nimi? Minu ema nimi on Erlika, vahel tuntud ka Somsolina, ütles Solembum.

Solembumi silmad läksid suureks. Mina ei tea enda isa nime jällegi. Arya ei ole temast kunagi rääkinud, rääkis Solembum.

Oota. Somnambul pöördus Angela poole, saates talle mõttesõnumi. Angela, palun, palun, ütle, mis mu ema nimi oli?
Somsol

Solembum pöördus aga Arya poole. Palun, ütle mulle, mis on mu isa nimi?
Arya üllatus aga ütles: Solereg.

Solembum kuulis kogemata pealt, mida Arya ütles. Solembum... Lõpuks ometi! Me oleme jälle koos! karjus ta ja kukkus hullumeelselt keklema. Pisut rahunenud, kallistas ta oma kaksikut. (kas Solembum on poiss?) Ja nüüd ei lähe me enam iial lahku, onju?

OT:Jah, ta on poiss.

Jah, me ei lähe iialgi lahku, vastas Solembum ning hakkas ringi kekslema.

Ohjeerum! Angela naeris, vaadates libakasse. "Oh neid küll." ütles ta Aryale.

"Jah, aga nad on õnnelikud, et üksteist leidsid. Ma ei tea, kuidas sinuga on, aga mina teadsin algusest peale, et nad on kaksikud," ütles Arya kes pahvatas naerma, kui Solembum end väikeseks lapseks muutis ja Somnambuli kallistama tormas.

Angela naeris. "Ma enne ei teadnud, kuid kui Solembumi nägin, olin kindel." Somnambul muutus samuti poisiks ja tantsiskles itsitades eest ära, meelitades kaksikvenda kulli mängima.

Solembum hakkas itsitama ja ajas enda venda taga. Arya naeris helisevalt.

Püüa mind kui saad! leelutas Somnambul, muutus nähtamatuks ja ronis puu otsa.

Solembum kissitas silmi ja nägi virvendavalt, kus ta vend on. Käbedasti ronis ta puu otsa ja sikutas venda ning mõlemad kukkusid naerdes maha.

Somnambul hõõrus jalga. "Angela, aita." palus ta. "Mis juhtus, kullake?" küsis Angela. "Ma ei tea. Jalg valutab. Vist väänasin jala välja."
"Oh, ära muretse."
Angela võttis kotist dogorot ja määris libakassi jalga. Mõju oli tugev. "Aitäh." Proovi nüüd püüda! hõikas Somnambul ja jooksis eest ära. Dogoro oli tugev ja kass jooksis paremini.

Solembum sisises ja jäi istuma. Ta muutis enda mõtteid nii, et ta sai need suunata oma venna juurde. Mõtetega püüdis ta venna kinni ja siis hakkas kass itsitama.

Äääääh, aitab, ma ei jaksa enam. hüüdis Somnambul vennale.

Okei, vastas Solembum ja laskis oma venna lahti.

(Tuleb paus. Mõte on kinni jooksnud.)

OT:Okei. Kirjuta, kui mõte tuleb.

Somnambul istus lõõtsutades maha ja vaatas Angelale otsa. "Öööööööök. Ma hakkan vist oksele."

Solembum vaatas ringi ning ronis puu otsa. Ta jäi sinna istuma, sealt oli hea vaade. Arya muigas ning ütles: "Angela, läheks tagasi linna?"

Angela noogutas. "Minugipoolest. Somnambul!" kraaksatas ta, nähes et poiss üritas käte peal seista. Too potsatas istuma ja vaatas naist imelikult.

"Solembum, mine Asteli selga, lähete majja tagasi. Me tuleme jala. Ja Somnambul... Sina võid ka nendega minna, kui tahad," jagas ta korraldusi ja naeratas.

Angela muigas. Somnambul tõusis, rapsis riided lehtedest puhtaks ja ronis närviliselt lohe selga. Loom ei meeldinud talle.

Arya naeratas ning Astel tõusis õhku. Paari tiivatõmbega oli ta kadunud. "Nii, hakkame minema?" küsis Arya, kui lohe oli läinud.

"Ikka."
Angela keeruts end koroaks kohapeal ja suundus siis samas suunas, kuhu Astel oli läinud.

Arya järgnes Angelale kergel sammul ning vaatas kogu aeg ringi. Mets oli parim paik elamiseks.

Shapira istus puu otsas. Nähes möödumas kahte tüdrukut. Hüppas ta graatsilstel puu otsast alla ja maandus vaikse popsatusega nende taga.

Arya kuulis selja tagant mingit heli ja pöördus kiirelt.

Shapira vaatas kohkunult ees seisvat haldjat. "Vabandust" lausus ta.

"Kes sa oled?" küsis Arya kiirelt.

"Shapira" vastas ta.

"See ütleb küll palju," kähvas Arya, kuid talle tuli midagi mingist uuest Ratsanikust meelde.

Shapra kutsus mõtetes Tellat. Lohe maandus ta kõrvale."Oli meeldiv kohtuda," lausus ta lohele selga hüppates.

OT: Ee, sorri kui solvan, aga kas sa oled mingi imelik? Vestlus on pooleli ja sa lihtsalt jalutad minema. Mõtle nagu läbi ka mida sa kirjutad. Ja pealegi kuninganna tütre juurest ei lähe igaüks niisama minema.

Arya muigas õelalt, kui nägi inimese lohet. Astel oli kindlasti mitmeid kordi suurem ja ilusam.

OT: Mul on üks idee. Ja ma olen täielik ego, ma olen endast üsna heal arvamusel. Ja see kajastu osaliselt ka mu tegelastes.


Shapira ronis lohe seljadt maha."Kuule totuke mul on kavas enne järgmist aastat koju jõuda," lausus tüdruk lohe nina all kätega vehkides. Tella lükkast tüdruku eest ära. Jõllitades Aryat."No tore on. Hakkame minema. Need haldjad ju ei ole mingid maailmaimed," pobises Shapira oma nina all istudes ühele kivile.