Ma alustan meie rollimänguga, aga ütlen Teile veel meeldetuletuseks: Ei mingit teisele tegelasele sõnade suhu panemist!

Arya vaatas metsas ringi. Ei, ei... Me oleme jälle eksinud, mõtles tüdruk ja kutsus Asteli enda juurde. Vaata, käskis ta. Mida sa näed siin?
Siin on... Kui ma ei eksi, kassi jäljed. Ja lõhn ka, pakkus lohe.
Õige, sõnas Arya ja hüppas lohe selga, kes kiirelt õhku tõusis.
Alla vaadates nägi Arya enda all sügav rohelist metsa, mis on lõputu. Igale poole vaadates oli ainult rohelus. Pead raputades suunas Arya lohe allapoole. Puude kohal tiirutades nägi Arya punast volksatust. Me oleme õigel rajal, sõnas tüdruk lohele rahulolevalt. Astel ainult mõmises.

Mary lendas metsas.Ta jõudis järve äärde ja hakkas veega mängima.Ta lennutas vett kõrgele õhku ja igale poole laiali kuni keegi ta minema hirmutas.

Arya naeratas. Inimhaldjas, jälle, sõnas ta Astelile kes tuld purskama hakkas. Lohe maandus, et võtta peale üks kass, kes oli punase, paksu ja pika karvaga. Kass hüppas peale, ilma soomustele haiget tegemata. Kuninganna on meeleheitel, sõnas kass Aryale otsa vaadates ja end kerra tõmmates. Juba? Ta on tõepoolest kiire vihastamisega, ütles lohe kergelt ja tõusis õhku ning järgis kassi nõuandeid ning võttis suuna linna poole.

Mary lendas eemale.See ol olnud suur karu.Ta lendas kõrgemale puude kohale ja hakkas laulma.

Arya kuulis laulu ja hakkas samuti sama laulu laulma, meloodiline hääl üle metsa liuglemas. Astel ümises ja hakkas maanduma, sest nad olid linna kohale jõudnud. Loomulikult silm ei seletaks seda linna, sest majad olid puude sisse lauldud ja teerajad oli küllaltki metsa värvi. Astel maandus ja Arya ning kass hüppasid maha. Kiirel kõnnakul sammus Arya kõige suursugusema maja juurde ja astus sisse. Käigu lõpus oli tool, kus istus kuninganna.

Angela istus laua taga ja tuhnis sahtlis. " Kus pagan mu rahakott on?" hüüdis ta vihaselt. Lõpuks õnnestus tal saada kätte kott lohesoomuseid, mis tema meelest kõlbasid küll. Ohates võttis Angela pärgamenti, sule ja tindipoti ning hakkas ruunimärke maalima. Järsku lõid ta ees pimeduses särama kaks rohekaskollast tuld ning Angela oleks äärepealt toolilt maha kukkunud. Seejärel astus pimedusest välja tulede omanik - süsimust kass. "Somnambul!" oigas Angela. "Ma olen sulle tuhat korda öelnud: ära tee nii!"
Somnambul haigutas. "Vabandust, see läheb mul kogu aeg meelest ära." ütles ta.

Kuninganna tõusis. "Arya, ma olen pettunud."
Arya põlvitas ning langetas pea. "Ma tean," ütles tüdruk. "Kas ma võin minna?"
"Jah," oli vastuseks.
Kiirelt tüdruk tõusis ja kõndis uksest välja, Solembum, libakass kannul. Arya hüüdis oma lohet ja see maandus. Suund võeti Angela maja poole.

Angela viipas ja kildudeks kukkunud tindipott oli läinud tindiga tükkis. Võtnud uue tindi ja pärgamendi, hakkas ta kirjutama. Korraks tõstis ta pea, vaatamaks kus Somnabul on. Kassi polnud. Ilmselt läks jälle tolle teise libakassiga mängima.mõtles Angela ja kummardus jälle kirjatöö kohale.

Mary lendas ühte külakesse.Ta läks maiustuste poodi ja ostis endale väikse pulgakommi.Siis läks ta oma sõbra poole kelle nimi oli Siranda.Ta kutsus Siranda kaasa ja lendasid ühte kohta mida Mary ei olnud kellegile avaldanud.See oli tema salakohakene ilusa järve ääres.

Arya astus majakesse. Angela ehmatas ja ajas tinti natukene laiali. "Oh, vabandust, ma ei tahtnud sind ehmatada," naeratas Arya ja puhastas pärgamendi liigsest tindist. Angela tõstis pea ja tõusis kiirelt toolilt. Teinud Aryale väikese kummarduse, istus ta tagasi. "Mida sa kirjutad?" küsis Arya.

Mary ja Siranda lendasid ühe puutüve juurde.Mary tõstis mulla ülesse ja seal oli salalaegas mille nad tahtsid avada kuid võtit nad ei leidnud. "Kas sa tead kus võti on?" küsis Siranda Mary käest. "Vist küll." vastas Mary muigega.

"Linnapeale. Ma pean üüri maksma." vastas Angela. "Muide, mul on kuningannale ka kiri. Saaksid selle palun talle viia?" Ta ulatas Aryale pärgamendirulli, mis oli pitseeritud ja sinaka paelaga kinni seotud.

"Sa pead üüri maksma? Linnapeale? Ja loomulikult ma viin kirja kuningannale," naeris Arya. "Kuidas sul siin muidu eluke veereb?" uuris Arya.

"Üsna kenasti. Aga kliente on vähevõitu. Ja Somnambul nõuab jälle nime vahetamist. Seda ma vist ei tee. Ta alles paar kuud tagasi vahetas." ütles Angela. "Kuidas sul endal läheb? Ja Astlal?"

Lyra keksis jõekaldal libedatel kividel, Pantalaimon sisaliku kujul juustes ning vaatas, kuidas ta kuldne jakk aegamisi siniseks muutus. Pantalaimon sakutas teda kõrvast, et Lyra tähelepanu võita. "Vaata taevasse!" sosistas ta. Lyra piilus üles ja pidi peaaegu jõkke kukkuma, nähes mööda lendamas suurt punast lohet, kes parajasti tuld purskes. "Lahe." sõnas ta imetlevalt. Daemon noogutas. "See on kindlasti Astel. Will rääkis mulle temast kunagi. Astel on tema sõber." ütles tüdruk.

"Meil läheb Astlaga väga hästi," vastas Arya. "Ma pean nüüd minema. Ja ma annan selle kirja kuningannale." Angela noogutas ja pöördus tagasi oma kirjatöö juurde.
Arya jalutas kuninganna maja poole, kuna Astlat polnud kusagil näha. Jõudnud maja juurde, sisenes ta vaikselt. "Kuninganna, teile on kiri Angelalt," ütles Arya, ulatas kirja kuningannale ja pöördus minekule. "Oota." Ootamatu meloodiline heli pani tüdruku seisma. "Ma tean, et ma olen sind halvasti kohelnud, mu tütar. Aga palun, kas ma saan sinu andestuse? Ma ei saa elada, kui ma ei tea, kas sa oled veel minu sõber," ütles kuninganna.
"Ema, ma ei tea. Ma pean mõtlema," ütles Arya, tuhises majast välja ja hüüdis Astelit. Lohe maandus just siis, kui Arya juurde jõudis Solembum.

Siranda ja Mary läksid Angela majkese juurde."Tere.Ma tulin võtit võtma mis ma sulle andsin." ütles Mary Angelale."Meil on seda väga vaja." lisas Siranda omalt poolt.

Arya hüppas nõtkelt Asteli selga ja ootas, kuni Solembum graatsiliselt tema ette kerra tõmbas. Astel tõusis õhku ja lendas linna sügavuste poole. Mõne minuti pärast lohe maandus. Solembum ja Arya hüppasid maha ja ronisid trepist üles oma eluruumide poole. Astel oli juba end oma pesas kerra tõmmanud. Solembum hüppas enda kohale ja jäi vaatama, mida Arya teeb.

Angela ohkas. Kiri oli lõpuks valmis ja ta sõrmed olid kirjutamisest kanged. Somnambul piilus ukse vahelt. "Angela, postiljon tuli!" hõikas ta. Angela keeras pärgamendi rulli, pitseeris selle ruttu võlujõuga, kahmas lohesoomuste koti ja jooksis välja. "Tere, Angela." ütles postiljon. "Sulle on kiri. Ja Somnambulile ka." Angela noogutas. "Ja mul on saata kiri ja postipakk." Postiljon võttis pärgamendirulli, mille külge oli Angelal lohesoomuste kott õnnestunud siduda. Ta võttis kirjad, lehvitas postiljonile ja kõmpis majja.

Arya võttis riiulist pärgamendi rulli, istus mugavasse tooli ja hakkas lugema. Ta luges üsna kaua, kuni teada tõi tema mõtisklustest välja koputus.

Angela pikutas voodil, luges kirja ja silitas Somnambuli. Järsku tuli talle meelde, et enne olid Mary ja Siranda tema juures võtit küsimas käinud. Ta ei mäletanud kus see on, ent lubas selle üles leida. Ja siis äkki meenus... Linnapeale saadetud lohesoomuste seas oli tundunud veel midagi olevat, kuid Angela polnud seda miskiks pidanud. Ruttu hüppas naine püsti, võttis Somnambuli sülle, loitsis ukse lukku ja kadus.

Lyra jäi ühele kuivemat sorti kivile istuma, võttis kingad jalast ja libistas jalad jahedasse vette. Pantalaimon muundus konnaks ja sulpsas vette. Seal hakkas ta veega pladistama ja saltosid viskama. Lyra naeris daemoni vigurite peale ja otsis taskust vilepilli. Proovinud veidi mängida, pani tüdruk selle taskusse tagasi ja vajus mõttesse. Ta ärkas alles siis, kui kuulis mingit laulu. Tõstnud pilgu, märkas ta jõe teisel kaldal lendavaid inimliblikaid. Lyra naeratas, sest need kaks tundusid kuidagi tuttavad. Pantalaimon aga puges hiire kujul talle põue, sest ta polnud varem inimliblikaid näinud ja kartis noid kahte. Lyra hakkas laulu kaasa ümisema ja ei pannud tähelegi, et ta jakk aeglaselt mõlema inimliblika tiibadega sama värvi muutus.

Arya tõusis ja sammus ukseni. Seal taga seisis haldjas, kuninganna Isalanzadi nõunik. "Jah?" küsis Arya.
"Kuninganna soovib teid näha," vastas nõunik ja lahkus.

(werewolf peaks nagu teisi poste kah lugema kuna muidu ei oleks sellel rollikal mõtet.Ma olen siis hoopis järve ääres.)

Mary ja Siranda lendasid järve kaldal ja kekslesid ringi.Ta nägi teisel kaldal üht tüdrukut ja nad lehvitasid talle.

Arya oli ehmunud. Miks ta mind näha tahab? mõtles ta ja lahkus majast.

Pauhh! Linnapea maja trepilt tõusis eresinist suitsu, mille seest astus välja Angela. "Seis, proua." ütles üks valvur. Angela naeratas pehmelt. "Mul oleks vaja linnapeaga rääkida." ütles ta. "Olgu." nõustus valvur. "Aga kass ei saa sisse." nõudis mees Somnambulile osutades. Somnambul sisises, hüppas Angela sülest maha ja muundus inimeseks. Valvur põrkas kohkudes tagasi. "Olgu, nüüd saab!" hüüdis ta. "Aitäh." ütles Angela ja läks trepist üles.

Lyra naeris. Inimliblikad lehvitasud talle. Tüdruk lehvitas vastu. Pantalaimon puges Lyra põuest välja ja muundus tiigriks.

(Okei.Inimliblikas on natukene imelik.Olgu siis liblikhaldjas.)

Mary ja Siranda lendasid nüüd järve kohal.Nad lendasid tüdruku juurde kaldal ja küsisid."Tere.Kas sa tahaksid meie sõber olla?"

Arya oli just jõudnud kuninganna maja juurde. Astel oli majakesse jäänud. Solembum aga tahtis Aryaga kaasa minna. Tüdruk hakkas just ülesse sammuma, kui teda peatas valvur. "Kassid sisse ei..."
"Mina olen Arya ja mul on kuninganna enda luba oma kassiga sisse minna," vastas Arya ja sisenes.

Sees vaatas Angela uudishimulikult ringi. Kõikjal olid kaunistused, sambad ja palju muud uhket. Somnambul kibeles kassiks muutuma. "No lase, Angela, lase!" nurus ta. "Ei tohi. Kannata veidi." vastas Angela. Keegi väga kirjutaja moodi inimene tuhises mööda. "Vabandust," peatas Angela tolle, "Kust ma linnapea lean?" Too mõõtis neid pika pilguga. "Ruum 206." kostis mees ja põikas nurga taha. Angela asus otsima.

(Ma olin üleüldse jõe ääres.)

Lyra lõi särama. ""Ikka." vastas ta. "Mis su nimi on?" uuris tüdruk seejärel. "Pan, ole viisakam!" käskis ta seejärel, kuna Pantalaimon oli muutunud pika punase karvaga kassiks ja nühkis nüüd end roheliste tiibadega liblikhaldja jalgade vasta.

(Oi jah.)

"Minu nimi on Mary.""Ja mina olen Siranda." vastasid liblikhaldjad."Mis sinu nimi on?"

Lõpuks leidis Angela otsitud ruumi. Ilusal rohelisel uksel ilutses kaks silti: esimesel oli ruumi number ja teisel kiri LINNAPEA. Ta koputas. "Sisse!" haugatas räme hääl. Somnambul lipsas esimesena sisse, Angela järgnes talle. "Ja mis teie soov on?" küsis linnapea. "Teate, ma saatsin hiljuti üüri ära -" hakkas Angela rääkima, kuid mees katkestas teda. "Jajah, tean-tean, ma sain just kätte. Mis sellest?" Angela niheles rahutult. "Teate, seal kotis oli veel üks asi. Mul läheb seda vaja. Saaksite palun selle tagasi anda?" küsis ta. Linnapea vajus mõttese. "Võti, kui ma ei eksi." Angela noogutas. "Ja-jah. Olgu. Võtke." ütles linnapea ja ulatas nõiale väikese kuldse võtme. "Tänan. Somnambul, tule." Angela lahkus ruttu.

Uksevalvur tahtis midagi õelda aga jättis oma suu kinni. Arya tuhises kuninganna tooli juurde ja küsis:"Miks ma pidin siia tulema?"
Kuninganna vaatas Solembumi ja vastas:"Sest see on minu käsk. Nüüdsest võid sa elada enda vanades ruumides, perekonna kojas."
"Aitäh, aga ma eelistan oma praegust elupaika," vastas Arya ja kallutas kergelt oma pead.

"Nonii, nüüd tuleb vaid Maryle ja Siranadale teada saata." ütles Angela rõõmsalt. Somnambul nurrus vaikselt. "Proovi linnuposti. See on parim." pakkus kass. "Olgu. Aga katsu sa neid seekord ära süüa!" Somnambul tegi häält, mis pidi ilmselt kassinaer olema. Amgela läks väikesele välule ja vilistas. Jalamaid tuhises taevast alla viis ilusat tulipunast paradiisilindu. Somnambul sisises. Angela saatis talle hoiatava pilgu ja pani võtme ühe linnu jala küljes olevasse pauna. "Paloma, vii see ruttu liblikhaldjatele Maryle ja Sirandale."
Lind noogutas ja tuhises minema. Teised linnud lendasid jälle oma puude otsa. "Korras." ütles Angela ja potsatas suurele kännule istuma.

"Mina olen Lyra Belaqua, sõpradele Lyra Hõbekeel. Ja tema on Pantalaimon, sõpradele lihtsalt Pan." vastas Lyra.

Kuninganna tõusis. "Tütar," ütles ta, "ma oleksin väga rõõmus, kui sa asuksid seal elama."
Arya raputas pead. "Ma ei soovi, et mulle ka see maja mu seisust meelde tuletaks. Sa mäletad, kuidas Ferdinard eemale põrkus, kui teada sai, kes ma olen?"

Angela seisis suures toas. Ta ei teadnud, kuidas ta sinna saanud oli. Alles oli ta istunud metsas kännu peal, kuid nüüd oli ta siin. "Angela." kostis Solembumi värisev hääl. "Angela. Kus me oleme?" Angela vabises. "Ma ei tea, Som."

OT:Werewolf, sinu kassi nimi ei ole Solembum vaid Somnambul.

"Oeh, jah, ma mäletan," sosistas kuninganna ja istus taas.
"Ma lähen," ütles Arya pead kallutades.
Seejärel läks ta Solembumiga välja. Seal nägi ta istumas noort haldjat, Heidroni.

(Ups! Vabandust, mul läheb see koguaeg sassi. )

Somnambul muutus inimeseks. "Siin lõhnab võlukunsti järele. Mitte meie võlukunsti. Haldjate." ütles ta. "Sa tahad öelda, et me oleme haldjakojas?" küsis Angela. "Ilmselt küll."

Heidron vaatas suurte silmadega Aryat, tõusis püsti, kummardas ja kadus ära. Arya vangutas pead ja suundus metsalaande, Solembum kannul.

Angela otsustas minna häältekaja poole, mis kaugemalt kostis.

Järsku hüppas Solembum kellegi peale. Lähemal vaatlusel selgus, et see keegi oli olnud Angela.

"Hei, mis see siis on?" porises Angela ja ajas end püsti. Ta märkas Aryat. "Tere, Arya. Sul on päris särtsakas kass." ütles ta. Somnambul samal ajal uuris teist kassi.

"Oh, ma vabandan. Ta on täna jah väga hoogu läinud," naeratas Arya ja võttis kassi sülle. Angela tegi sama Somnambuliga.

"Nojah, Somnambul ka. Neil oleks justkui mingi pidupäev."

"Oeh, meil ongi," ütlesid kassid end kõigile kuuldavaks tehes. "Täna sündis meie kõige varasem eelkäija!"
Arya ja Angela vaatasid imestuses üksteisele otsa ja naeratasid ühel ajal, kui nad aru said, kellest kassid räägivad.

(kuule Murtagh sa ütlesid reeglites et teisele tegelasele sõnu ei tohi panna aga kas siis tegevusi tohib?)

"Hahaa!" naeris Angela. "Nüüd ma saan küll aru!"

OT: Tegevusi tohid sa panna mingil määral. Nagu midagi halba ei tohi sa teha teisega ega panna teda praegusest kohast lahkuma.

Arya silitas Solembumi ja küsis:"Angela, kuidas sina siia sattusid?"

(no olgu aga mulle see ikkagi ei meeldi)

Angela kehitas õlgu. "Ma ei tea. Ühel hetkel istusin metsas kännu peal ja teisel olin siin."